Kilimanjarol saab mägironijatele kõige sagedamini saatuslikuks äge mäestikuhaigus (AMS). See võib tulla üllatusena neile, kes on igal aastal Kilimanjarole ronivate hordide tõttu eksiarvamusel, et Aafrika kõrgeim tipp on ohutu valik. Kahjuks – ja nagu iga mägironija teile kinnitaks – ei ole olemas ohutut mäge, eriti kui see on pea 6000 meetrit kõrge, selle tipus valitsevad äärmuslikud ilmastikuolud ja madalamatel nõlvadel luusivad ringi lihasööjad metsloomad.
Kuid mägironijate suurimaks vaenlaseks Kilimanjarol ei ole tõenäoliselt ei ilm ega metsloomad, vaid hoopis kõrgus. Pole üllatav, et KINAPA (Kilimanjaro rahvuspark) tõrgub avaldamast, kui palju mägironijaid igal aastal Kilimanjarol hukkub, kuid on teada, et aastatuhande vahetuse pidustuste ajal, kuid mäel oli ainuüksi vana-aastaõhtul üle tuhande inimese, kaotasid neist elu kolm ja päästa tuli veel 33. Ametivõimud teevad kõik, et selliste surmajuhtumite arvu vähendada: teejuhid saavad põhjalikku väljaõpet selle kohta, mida teha, kui kellelgi rühmast ilmnevad mäestikuhaiguse sümptomid, lisaks peavad mägironijad igal õhtul laagrisse saabudes end registreerima ja maksma rahvuspargi külastamisel veel 20 USA dollarit päästmismaksu.
Kuid iga mägironija saab ka ise midagi ära teha – ennetada mäestikuhaiguse tekkimist. Edaspidi kirjeldatakse üksikasjalikult mäestikuhaigust, selle põhjuseid, sümptomeid ja ennetusviise. Tutvuge selle osaga põhjalikult, sest see võib päästa teie elu.
Lähemalt mäestikuhaigusest
Mäestikuhaiguse tekkemehhanism on üsna lihtne. Troposfääris (kõrgusvahemik merepinnast kuni umbes 10 km kõrguseni) on õhu koostis alati ühesugune: õhk sisaldab nimelt 20% hapnikku ja pea 80% lämmastikku.
Nii et kui öeldakse, et mäestikuhaigust põhjustab mäetipus valitsev hapnikupuudus, siis ei pea see rangelt öeldes paika. Õhus on endiselt 20% hapnikku. Kuid probleemiks ei ole mitte hapniku vähesus, vaid langenud õhurõhk.
Täpsemalt öeldes langeb õhurõhk umbes kümnendiku iga ülespoole tõustud 1000 m kohta. Seega on õhurõhk Kilimanjaro tipus umbes 40% merepinnal valitsevast õhurõhust.
Teisisõnu ja lihtinimese keeles tähendab see, et kuigi mäetipus sisse hingatud õhus on endiselt 20% hapnikku nii nagu merepinnalgi, ei täitu kopsud õhuga nii kergesti, sest langenud õhurõhu tõttu surutakse seda kopsudesse vähem. Nii jõuab Kilimanjarol kopsudesse iga hingetõmbega poole vähem õhku – ja hapnikku – võrreldes sellega, mis jõuab organismi näiteks sadamalinnas Dar es Salaamis viibides.
Hapnik ja meie: karm tõde
Sellised tingimused võivad inimese tervislikku seisundit tõsiselt kahjustada, sest lõppude lõpuks on hapnik meie heaoluks vältimatult vajalik. Selleta ei saa talitleda ei elutähtsad organid ega lihased. Neisse transpordivad hapnikku punalibled. Viimased ammutavad seda kopsudest ja jõuavad tänu vereringele, mida süda käimas hoiab, kõikjale organismi, varustades seda hapnikuga. Probleemid tekivad kõrgusel, kus kõige elutähtsam organ ehk inimaju ei saa piisavalt hapnikku ja selle talitlus on häiritud. Aju võib võrrelda keha juhtimiskeskusega, mis tähendab, et kui see hakkab tõrkuma, siis teeb seda ka ülejäänud organism – ja sageli lõppeb see surmaga.
Kuidas täpselt hapnikupuudus mäestikuhaigust põhjustab?
Õnneks on inimkeha väga kohanemisvõimeline ja suudab harjuda sellega, et suurel kõrgusel jõuab organismi vähem hapnikku. Inimene hakkab alateadlikult hingama sügavamalt ja kiiremini, veri muutub paksemaks, sest keha toodab rohkem punaliblesid, ja süda hakkab kiiremini lööma. Selle tulemusena jõuab elutähtsatesse elunditesse sama palju hapnikku kui tavatingimustes.
Kuid selleks, et kehas need muutused toimuksid, on tarvis aega. Kuigi inimene hakkab sügavamalt ja kiiremini hingama pea kohe, kuid organism tajub, et hapnikku ei ole piisavalt, kulub vere paksenemiseks paar päeva. Kuid paljudel ei olegi Kilimanjarol viibimiseks sageli rohkem aega kui mõni päev ja nii ei jõua kehas toimuda vajalikud muudatused. Siis ongi tagajärjeks mäestikuhaigus. Mäestikuhaigust põhjustab see, kui organism ei suuda suurtel kõrgustel viibides piisavalt kiiresti kohaneda õhurõhu langusega.