Raamatu „Golden boy“ („Kuldne poiss“) peategelane Habo on albiino. Kuna ta on kõigist teistest nii erinev, tõrjutakse teda tema külas ja ta arvab, et ta on tavalistest poistest vähem väärtuslik. Kui tema pere on sunnitud Mwanzasse kolima, avastab Habo kahjuks, et mõnikord on palju ohtlikum olla hindamatu väärtusega kui väärtusetu.
Aafrikas, kus tavapärane nahavärv on tume, on „tavaliste“ laste ja nende albiinost õdede-vendade vahe sõna otseses mõttes must ja valge. Kuna albiinolapsed näevad neid ümbritsevate inimestega võrreldes nii erinevad välja, koheldakse neid harilikult teistmoodi. Paraku, kuna albinismi kuigi hästi ei mõisteta, on albiinod ühiskonnas sageli tõrjutud ja diskrimineeritud.
Diskrimineerimine leiab aset põhitasandil, näiteks ei lubata albiinodel istuda klassiruumi etteotsa, kust nad võiksid silma paista, ja nad ei saa sama hõlpsalt tööd nagu tavalise nahavärviga inimesed. Ent mitmel pool Aafrikas esineb ka palju julmemat diskrimineerimist. Albiinosid ei vaadelda mitte inimeste, vaid esemetena, mis võivad varandust või õnne tuua.
Tapmine ja moonutamine
Niisuguse sotsiaalse tõrjutuse kõige äärmuslikum vorm on albiinode tapmine, et amulettide tarbeks nende kehaosi saada. Kogu Ida-Aafrikas, valdavalt Põhja-Tansaania järvepiirkonnas, on albiinosid rünnatud, nende kehaosi küljest rebitud või neid kehaosade pärast tapetud. Teatud piirkondade uskumuste kohaselt aitavad võrkudesse kootud albiinojuuksed kalasaaki kasvatada, teisal usutakse, et albiinode jalad panevad kaevanduse kulda tootma. Mujal on jällegi uskumus, et albiinoga magamine ravib AIDSist terveks. Laialt on levinud arvamus, et waganga’d või šamaanid saavad kasutada albiinode kehaosi selleks, et inimestele varandust tuua või albiino surma kaudu needust maha võtta. Vanemad on oma lapsi ka lihunikele müünud. Albiinosid on lisaks reetnud nende endi õed-vennad või abikaasad. See ei ole olnud kauane traditsioon, vaid on tulnud moodi alles viimasel aastakümnel (kuigi alati on usutud, et albiinodest lapsed toovad õnnetust, ja neid on sageli juba sündides tapetud nagu ka väärarenguga lapsi või kaksikuid).
Tansaanias tapetakse albiinosid praegu rohkem kui muudes Ida-Aafrika paikades. Kuigi registreeritud surmasid on alates 2000. aastast olnud üle 70 (rünnete arv on ilmselt palju suurem), on mõrvas süüdi mõistetud vaid üksikud.
Hiljutine hea uudis Tansaaniast on see, et praegu on parlamendis tööl kaks albiinot. Neist üks, Al-Shymaa Kway-Geer, nimetati parlamendiliikmeks, ja teine, Salum Khalfani Bar'wani, osutus sellele ametikohale valituks, mis on veelgi imelisem. See julge naine ja mees on toonud albiinokriisi ajaleheveergudele ning poliitilise arutelu kõrgeimale tasemele. Nad töötavad koos rahvusvaheliste organisatsioonidega, ja mis kõige tähtsam, on eeskujuks teistele. Nende nähtavus ja töö on väga olulised selleks, et innustada albiinosid tegema aktiivsemalt lobitööd, tagamaks nii endale kui ka teistele võrdsed õigused, aga ka selleks, et näidata tavainimestele, et kui albiinodel lastakse haridust omandada, on nad arukuselt ja tasemelt sama edukad kui teised.